Kuidas kirjutada romaani?

Mida rohkem ma loen, seda rohkem mõistan, et suurte tekstide taga ei ole midagi müstilist. Tähendab muidugi on. Enamasti on suurte (ilukirjanduslike) sõnapesade taga erk, võstlik, laia silmaringi ja ekstraordinaarse sõnatunnetusega indiviid, kes – poststrukturalistidele au andes – allub muidugi ka ringi heljuvatele diskursustele ja ei ole oma teemavalikutes eal vaba. Ent inimesest romaani tekkimiseni viiv tee ei ole kunagi sirge ega selge. Niisiis, romaani kirjutamine!

See kirjutav inimene on eriline või müstiline või kuidagi reaalsuse kihtide suhtes tundlik. Aga nende tekstide sündide taga ei ole siiski – nagu juba mainisin – midagi salapärast. Just seda tahan ma toonitada. Romaanide seemendumise taga on alati ja eelkõige ränk töö. Ja ma pean veel korra täpsustama: järjekindel töötamine, töörutiin, pidev enesedistsipliin, enesenuhtlus, -piitsutamine, -kriitika ja vahel ehk ka rõõm intensiivsest tegutsemisest.

Pean möönma, et kui järjepideva töö tagajärjel hakkab paberile midagi tekkima, siis ei ole rõõmustamiseks ikka veel põhjust. Sest siis tuleb teha kaalumistööd – mis sisse ja mis välja, millised sõnad on ülearused, millest on puudu. Mida edasi arendada, mida kärpida, mis urni visata, mis avab teatud tingimustel Paradiisi väravad? Johannes Semperi esteetikaalastest (paatoslikest) töödest selgub, et mingit instinktil rajanevat inspiratsiooni ei ole olemas. Või kui ongi, siis never trust. Kunst on intellektuaalne tegevus, ratsionaalne vaagimine, kuhu ei mahu ilutsemine, kiretsemine, ülevoolamine. Iga sõna paika: see on “mehine” ning tugev loomemeetod, mis viib “suurde kunsti”.

Lugedes Knausgårdi ning eritledes tema kirjutamisrutiini ja kirjutamispaika, selgub, et ka tema usub sellesse, et töö viib sihile. Et kirjanikul on oma igapäevane aeg, mil ta kirjutab ja vaagib, kas see ka sobib või mitte. Ta kirjutab sadadest lehekülgedest algustest, mis kuskile ei kõlba.. Ta räägib, et ainuke moodus kirjutada head romaani, on minna, olla üksi ja lugeda “tõelist kirjandust” (mõtleb siin vist “päris” klassikuid, s.o Vergiliust, Sophoklest, Dantet, Cervantest) ning lugeda nii palju, et lõpuks on võimalik hästi kirjutada. Selleks on vaja pinda (“oma tuba”), selleks on vaja enamasti tõusta vara.

Ma ei tea, kas ma nii äärmuslikku kirjutamisse usun, küll aga usun ma, et enesele tuleb piitsa anda, ennast tuleb sundida, peab olema parem inimene ja parem sõnasepp. Lugeda, kirjutada, areneda! Tõusta vara, minna magama hilja. Muide, Rowlingu (kes on korporatiivkapitalistlikust vaatenurgast kõige “suurem” kirjanik terves ilmas) sulest ringles sotsiaalmeedias hiljuti tõdemus, et kui sul on kirjutamisaeg, siis see ei ole mingil moel aeg soojendamaks üles vanu suhteid või tulemaks kellelegi vastu. See ei ole aeg õunakoogi küpsetamiseks. Peab olema jäine, range, tugev! Kirjutama, kui on aega antud. (Rowlingu muid nippe vaata siit). Seega: ei midagi müstilist. Kuidas kirjutada romaani? Istu faking laua taha ja hakka kirjutama. Jätka, jätka, jätka. Nüpelda, nüpelda! Kärbi, täienda. Ja jätka.

Flanöös

Keeping my sweet personal and professional lives so very apart. André Gide “Valerahategijad”

Jah, ma olen raamatupea. Mu igapäevane töö on seotud kõiksuguste raamatutega ja mu igaõhtune mesimagus hobiaeg on samuti pühendatud raamatutele, täpsemalt ilukirjandusele. Sellest johtub rida probleeme – töö raames loen raamatuid, mis ei ole just kõige kergemad ning mis nõuavad selget pilku, vahedat suhestumist, sirget selga, pliiatsit, istuvat asendit. Nüüd jaanuaris üritasin tööviljakuse suurendamise eesmärgil ka õhtuti/öösiti lugeda 20. sajandi esimese poole tekste, mis päädis sellega, et ma hakkasin tasapisi mõistust kaotama ja otsustasin oma era- ja tööelu vahele rasvase ja range joone tõmmata. Aitab naljast!!!

Mis sundis mind jälle tagasi vanadele radadele pöörduma, oli André Gide ja tema oopus “Valerahategijad”, mis iseenesest on väga kihvt raamat ja mille keerdkäigud ning inimesekäsitlus intrigeerivad mind. A-g-a seda ei saa lugeda niimoodi “lõdvalt” – juuksuritoolis või 10 lehekülge napilt enne uinumist, see nõuab rohkemat, viskleb tähelepanuvaeguses. Ja ma teadsin seda juba alustades, aga ikka punnisin vastu.

dsc_0154

Modernistliku koega tekstis tegutsevad sigatsejad kooliõpilased ja kirjaniku alter ego Édouard, kes kirjutab samal ajal selle sama raamatu kirjutamise päevikut (just!). Küsimused, millega tekst tegeleb ja temaatikad, mida see käsitleb, on igati tollele perioodile kohased: mis on kunst, mis on fiktsioon, kuidas kujutada homoseksuaalsust, kuidas peaks romaani kirjutama, mis on elu, millised on “paremad viisid” elamiseks. Iseenesest ei ole raamat raske (kui võrrelda näiteks Prousti või Faulkneriga), aga siiski nõudis minult rohkem kui olin valmis talle hetkel pakkuma. Tegelikult teeb see mind natuke kurvaks, sest “Valerahategijates” olid mõned väga hästi välja kukkunud tekstikohad, mis ära märkisin ja, mis tabasid väga hästi mingeid aspekte, mis mind ennastki huvitavad. Toon all mõned ära.

dsc_0134

Ma ei usalda tundeid, mis leiavad sõnastuse liiga kiiresti. (…) Ta on juba liiga lugenud, on meelde jätnud ja õppinud hoopis rohkem raamatutest kui elust. (lk 162, siniseset EPL-variandist) Tundub, et Gide (ja paljud tema kaasaegsed filosoofid-kirjanikud) ei usu n-ö traditsioonilisse haridusse ja pooldavad pigem kriitilist suhtumist establishmenti. Naljakas on selle juures, et kui paljud kuulutavad raamatutest ära pöördumist ja nimetavad hoolsaid õppijaid “tolmusteks”, “eluvõõraiks”, siis tegelikult on see ideaalinimene, mida ette kirjutatakse igati haritud, lihtsalt kuidagi sellest haridusest n-ö üle kasvanud.

Kirjutamine takistab elamist ning et tegudega saab end paremini väljendada kui sõnade kaudu. (lk 199) Tollased kirjainimesed kaotasid usu sõna võimesse midagi väljendada (see pööre toimus tegelikult juba varem). See on paradoksaalne ja karm – kui sõnasse ei usu, on kirjanik päris keerukas olla. Kui uskuda, et sõnadega eales “eluni” ei jõua, on kirjanik ikka täismasohhist. Keele ja “reaalsuse” teema on raske ja seda ma üheselt lahendada ei oska..

dsc_0167

Justum et tenacem propositi virum (õiglane ja sihikindel mees), keda meile eeskujuks seatakse, loob kõige sagedamini kivise pinnase, millel kultuur kiduneb (244). Stereotüüpide lammutamine, mingite eeskujude seadmise küsimärgistamine – sellega tegeleb Gide kohe hea meelega. Nii kujutab “Valerahategijad” kriitilist ilmavaadet, mis iga sõna, sammu, hoiakut detailselt läbi valgustab, küsimustab, kiustab, nörritades niimoodi lugejat. Kõige tähtsam on kirgas ja sõltumatu elu, vahe pilk, julgus olla üle.

Ühesõnaga: tegemist on päris kihvti, mitmekesise ja kriitilise tekstiga, mida ma kindlasti veel loen. Lihtsalt mitte horisontaalis ja pehmes ööriietuses.

Kõik, side lõpp, lähen reisile, ihaldan gide’ilikult ära.

Flanöös

Kate Chopin “Virgumine”

Kätte on jõudnud periood, mille tulekut ma pikalt aimasin. Ja see, et ma seda aimasin, aitab mul sellega kuidagi ka sõber olla. Nimelt on tööd palju, tulemust njetu. Peentööd ohtrasti, kuid kiitust njetu. Pikad tähtajad küll, aga väsimus, kurnatus ja vaimu puudumine lokkavad nii räigelt, et isegi sügis ja sealsed tärminid – milline kohutav sõna tär-min – tunduvad kahtlaselt lähedal olevat. Toidupildid tekitavad rohkem elevust kui raamatupildid. Sotsiaalmeedia tülgastab. Kurk kipitab. Mida see peaks tähendama, Flanöös? Tarvis härjal sarvist haarata, kohviubasid närida ja diemit carpida. Peab end vormi ajama, entusiasmivormi. Bulvarile peab saatma renoveerimistiimi või kui see ära eksib, siis äkki lihtsalt äratusmeeskonna. (Hammustab kanakoiba)

Asiseks!

Lõpetasin eelmisel pühapäeval (!?) Kate Chopini “Virgumise”.

dsc_0115

Lühike, tabav, nööriv, mingis mõttes väga humble. Natuke hirmutav ja jahe.

Chopini “Virgumine” tekitas 1899. aastal, mil see ilmus, omajagu poleemikat. Kaasaegsete meelest oli see liiga avameelne. Tänases kontekstis see aga selliseid tundmusi ei tekita. Tähendab, Varro Vooglaius ikka. Aga (palju)lugenud inimesed silmi kinni pigistama ei pea. Romaanis saab valgel jõukal noorel abielunaisel oma pidevalt ära olevast abikaasast, kes naist kalli varandusena käsitleb, nimelt villand ja ta soetab endale oma elamise ja hakkab – sa hoia ja keela – maalima! Otsib uusi tuttavaid, otsustab oma asjade üle ise, hulgub ja viib lapsed sugulase juurde hoida. Rebel ühesõnaga. Oma aja kontekstis kindlasti. Mind raamat kuidagi liigutas, kuigi praegu tagasi mõeldes on pisut raske täpsustada, mis täpselt mulle mõjus. Võib-olla just see teatav kirurgiline külmus, millega äkki “virgunud” protagonist oma elumuutusi läbi viib. Võib-olla.

dsc_0114

Romaani peategelase Edna Pontellieri  lugu on kirjeldus tunneteta abielust, mis on sajandivahetuse ja 20. sajandi alguse kirjanduses äärmiselt levinud teema (ka Eestis vastandatakse abielu ja armastust näiteks Tammsaare, Gailiti, Semperi tekstides). Chopinil on õnnestunud luua mainitud teemat käsitledes terane atmosfäär, mis tuleneb sellest, et jutustaja ei võta minu meelest hinnangulist hoiakut või kui siiski, siis vähemasti ei näi ta tundvat kellegi vastu otsest poolehoidu või viha. Ja see on väga lahe! Ma ei ole ammu lugenud säärase jutustajatüübiga raamatut. Kuskil keegi alati urgitseb midagi ning näiteks eesti sajandialguse kirjanduses on jutustajal tajutavalt jõuline postisioon – mõnitada, solvata, üleolekut näidata, tegelaste pea tükkideks kiskuda. Ses suhtes on “Virgumine” väga humble: see lugu tuuakse lugeja ette küll teatavast rakursist (mis on paratamatu), kuid jutustaja ei taha olla kohtumõistja.

dsc_0120

Kate Chopini peategelane Edna Pontellier õpib romaani alguses suvituspaigas viibides ujuma. Järk-järgult õpib ta tegema asju, mis talle meeldivad, iseenda seltskonda nautima – esimesel täiesti üksinda veedetud õhtul tunneb ta rahu enda peale ronivat. Ta maalib, tema taieseid ostetakse. Ütleb arvamust välja. Ei täida mingisuguseid totraid seltskondlikke kohustusi, mis talle lõbu ei paku, vihastades oma konservatiivse ärihaist mehe pea poolsurnuks. Naudib klaverimuusikat, longib ringi, panustab hobustele.

dsc_0118

Edna muutub loo käigus. Muutub nii palju, et hakkab hirmus. Seepärast mõjub loo lõpp kui külmsinine värin.

Väga quick read. Lihtne ja huvitav lugeda, samas mitte labane ega triviaalne. Kosutus, aga ängistav.

Nüüd loen Gide’i “Valerahategijaid” (1926), olen praegu vanema kirjanduse lainel. Küll tegin selle vea, et ei võtnud ühes raamatuga märkmikku ja pliiatsit lugemispessa, praegu olen vahepeal juba päris segaduses. Põnev!

Parimat

Flanöös

 

 

Michel Houellebecq “Alistumine”

Kõik teavad “Alistumist” ja sellega seotud poleemikaid. Nüüd tean nendest ka mina.  Tegelikult on nii Sirbis kui ka Müürilehes “Alistumisest” nii põhjalikult kirjutatud, et tekib küsimus, kas pean siia oma arvamuse lisama, seda enam, et nõustun seal toodud argumentidega. Aga midagi tahan siiski öelda. Või pigem freudilikult oma ängi siia sõnadesse valada. Et ennast pärast tervema ja puhtamana tunda.

dsc_0165

Nii raamatu lugemise ajal kui ka pärast kerkis minus esile küsimus, kuidas suhestuda “Alistumise” peategelasega? Kuidas suhestuda tegelasega, keda ühel hetkel suudan mõista pea ideaalselt, kelle ideed tunduvad selged, täpsed, aktuaalsed ning liigutavad midagi kõhuõõnes. Ent teisal tekitab ta õõva, seemendades pessimismi, äärmuslikku individualismi, egoismi, misogüüniat ning lükates niimoodi halastamatu jälestuseni. Kuidas sellise kirjandusliku kujuga hakkama saada?

Mulle meeldis see raamat teatavates lõikudes väga. Aga see ei mõjuta midagi. Ma jälestan nii protagonist François’d kui ka Houellebecqi endast jäetavat kuvandit (vt nt nihilistis ilmunud intervjuud). Ja siin põrkuvad nii räigelt küsimused sellest, kuidas suhestuvad autor ja tema tekst ja tema enda pihtimused. Nüüdse poststrukturalistliku uurimiskombestiku kohaselt on autor ju lihtsalt mingi kummaline amööbjas olend, meedium, mis kirjutab sellest, mida kultuur tal lubab/käsib öelda. Nii aga ei olekski autor ju see, kes need sõnad paberile laob. Temalt võetakse vastutus. Ja see on minu jaoks selline vastuolu, mida ma ei suuda lahendada, sest ma usun sõnavabadusse, aga samas usun ma ka inimõigustesse, objektistamise-alandamise-vägivalla kaotamise vajadusse. (see kõik ei ole muidugi midagi uut ja on nüüdiskirjanduse kontekstis tavaline – piiride ületamine ja rõvedate kogemuste representatsioon on see, mida inimesed (pop)kultuurililt ootavadki).

dsc_0163

Mis mulle “Alistamises” meeldis? Näiteks hea toit ja jook, mida raamatu lehekülgedel serveeritakse (kui jätta kuidagi moodi muidugi kõrvale see, et peategelase peas peab sooja sööki serveerima naine ning et ise suudab ta endale ainult mikros sööki soojaks teha; tähendab mees tahab süüa hõrku, peent ja mitmekesist toitu (suvalise salati söömine lõunaks tegelikult morjendab teda), aga ta on ise piisavalt laisk või üleolev, et endale üldse midagi valmistada, keegi peab talle pidevalt toitu ette asetama ning mitmes teksti kohas naised talle head toitu ja jooki toovadki). Veel nautisin protagonisti doktoritöö kirjutamisega seotud tundeid (7 aastat kirjutamist kui elu tipphetk, pärast seda langus elu uttu, teadmatus, kuhu liikuda; ning kuhu siis minna, kui endas pulbitseb kindel teadmine, et parim ja eneseteostuslikum aeg on selja taga), sisendusjõulised vaheletorked Huysmansist (pidev romaanide ülelugemine, akadeemilise karjääri asetamine keskmesse) – see oli äärmiselt sümpaatne.

Teisal jällegi tekitasid vastikust jõuline inimpelgurlus ning naiste objektistamine (isegi väljaspool islami õpetust), sest peategelane suhestub naistega isegi enne lootust endale mõned nooremapoolsed kosida külmalt jõupositsioonilt – naised on tetas y culo, soe rüpp, läheduse algus, toidu teke. Mehe jaoks on armastus lihtsalt naise keha omastamine, nii lihtsalt François seda seletabki.

dsc_0162

Kui “Alistumine” on karikatuur, on seda siiski naisena väga raske ja rõve lugeda. Uskumus, et naine jääb alati lapseks ning ei ole partnerlussuhtes eal võrdväärne kaaslane, kamraad, tiimiliige on minu meelest õõvastav. Ja noh, peategelase veendumus, et naise elu mõte – olla seksuaalselt kasutatav – haihtub suhteliselt lühikese aja jooksul pärast teatavat vananemist, võib tekitada teatavaid vastulauseid. Tähendab, don’t get me wrong, ma ei ole naiivne ja olen lokkavast sallimatusest teadlik ja ka Huysmansi ajal ringelnud arusaamadest naistest ja meestest (naine kui loom, kui laps, kui peksu ihaldav tühja kalapilguga idioot a la Krafft-Ebbing, Zola, Weininger). Mida Houellebecq võib-olla üritabki teadlikult tänasesse päeva üle tuua. Aga see, et ma tean, ei tähenda, et seda must-valgel lugeda meeldiv oleks.

Õigustatult jäävad totaalse sitarahe alla nii rahaihalised kui tootesõltlased ning kõik kapitalistlikeis võrkudes rapsivad tegelased, keda mõnitades võtab protagonist endale puutumatu positsiooni. Samas on see väga hea kriitika ja ehk aitab nii mõnelgi läänelikul inimesel aru saada, et nietzschelikult ihaldame me iha ja mitte objekte ning pärast selle enda jaoks lahti mõtestamist muutuvad paljud tarbimisotsused jms lihtsamaks.

Jah, muidugi on “Alistumine” aktuaalne: uskumus- ja väärtussüsteemide kokkupõrkumine tänases maailmas on justnimelt see kuumimast kuumim, autor teab, kuhu sõrmed suruda. Houellebecqiga seoses hakkasin mõtlema, milline jõhker enesekehtestamine on ilukirjanduslik tekst, eriti kui sellest saab maailmas ülimalt loetud tekst, nagu “Alistumine” seda on. Autor näitab läbi tegelaskuju piiratud vaatepunkti mingeid konflikte, sarjab mingisuguseid inimesi ja elustiile, mõnitab ja kritiseerib teisi, andmata tegelikult võimalustki kellelgi sõna vahele öelda või alternatiivi pakkuda. See pidev “ülevalt vaatamine” ja “kõiketeadev” vaatepunkt on nii monoloogiline.

Lugesin pärast raamatu lõpetamist nihilistist ka intervjuud autoriga. Kus ta räägib ikka naisest kui paljunemise-kasvatamise eest ainuvastutajast, “inimene” tähendab alati meest, kus “alistumine” metafüüsilises tähenduses on mehe alistumine jumalale, see ei kaasa kuidagi “teist” ehk naist, kes on lihtsalt objekt ja sünnitusmasin. Ja kui ma seda loen, siis ma tunnen, et mind ei ole olemas, et ma ei olegi reaalne. Ja see on väga paha asi, mida üks teadvusel keha ja mõistust eviv kreatuur Maal tunda saab. Palju õnne, Michel, mission completed.

Ikka paha. Ikka väga paha.

Flanöös

Katrin Pauts “Politseiniku tütar”

Mul on väga hea meel, et Varrakult on ilmunud “Politseiniku tütar” Katrin Pautsi sulest. Hoolimata, et pealkiri ja mõni aspekt teksti juures mulle ei meeldi, on üldjoontes tegu kobeda tükiga. Ja romaani peategelaseks ei olegi ehk mitte tõsise loomuga Eva, vaid hoopiski Saaremaa, sest tegevustik asetub just sinna. RR edetabelis asetub “Politseiniku tütar” praegu 11. kohale – seega läheb eesti lugejale peale küll.

DSC_0377 DSC_0380

Saaremaa sobib kriminaalromaani tegevuspaigaks väga hästi, seda enam, et tegevus toiub Saaremaa n-ö suburbias, nurga-Saaremaal, kus konutavad vanad kolhoosihooned ja pisikesi majakökatseid sööb loodus. Nurga-Saaremaa representatsioon töötab niisiis kenasti. Mahajäetuse atmosfäär on külgetõmbav. Seda viimast eriti seepärast, et hiljuti olen täheldanud teatavat püsimotiivi – tüüplooks sai juba 90. ndatel inimese tagasiminek maale/külla/villasse pärast mingisugust konflikti/küllastumust/kriisi ja uues maalähedases kontekstis leiab aset enese leidmine ja tihti ka toreda teispoole leidmine. Maa, kuhu tagasi pöördutakse, ootab kadunud poegi/tütreid, paitab nende päid valgete pitsääriste ja meelitab rustikaalsete laudpõrandatega. Aga Pautsi romaani Saaremaa ei oota kadunud lapsi, ei nagista sõbralikult seintega. Millegipärast tuli mõtteisse ka Mats Traadi “Inger”, kus noor õpetajanna Hiiumaale kolib ja ühtäkki avastab, et sealsed mehed on tohmakad :). Aga Pauts asetab maalemineku õõvastavamasse konteksti ning see on värskendav.

DSC_0338

Romaan tõukas mind mõtlema tegevuspaigast kui sellisest, mis lõppkokkuvõtteks viib teatvas mõttes tagasi küsimuseni, miks me üldse loeme. Teadupärast on ju lihtsam lugeda romaane, kus fiktsionaalseks asupaigaks on London, Kristiine keskus, Tabasalu või Montmartre. Sest ehkki lugemine ergutab kujutlusvõimet ja valmistab fantaseerides naudingut, ei soovi suur osa lugejaist liialt suurt vabadust. Ei soovita liiga palju ette kujutada, liialt vabu käsi (eks see muidugi ka oleneb lugejatüübist) ja siiski on iha naalduda millelegi käegakatsutavale. Seepärast on (müügi)edu soovival kirjanikul mõistlik valida konkreetne ja reaalne paik. Mitte mingi Neverland (haa! või Macondo, haa-haa!). Ja muidugi tõmbab konkreetne koht nende olendite tähelepanu, kel kirjeldatava paigaga ühendus. Mina küll olen seotud Hiiuga, mitte Saarega. Aga ikkagi oli lihtne ja põnev lugeda. Ja kirjeldused, sõnavalik kuidagi istus mulle. Romaan oli ladusalt kirjutatud ning sujuv. Keel sümpatiseeris. Mõrvari arvasin ära raamatu teises pooles, nii et pinge oli päris kaua laes.

Aga. Tegelased. Eriti kõrvaltegelased olid minu jaoks stereotüüpsed. Samas saan ma aru autori teadvustatud või teadvustamata dilemmadest karakterite loomisel. Kui kuklas tuksub soov luua elulähedasi tegelaskujusid, siis tihti valitakse keskmistest keskmisemad jooned, teatavad mallid, mis alati toimivad (noor ja kerglane maatüdruk, vägivaldsete kaldvustega kalk isa, rahustisõltlasest ebaõnnestunud idaeurooplane Euroopas jne). See häiris mind, ent mitte sellisel määral, et oleksin raamatu pooleli jätnud. Seega krimkaaustajaid ootab algupärane väga moodne ja skandinaavialik põnevik!

Flanöös

Loen veel “Euroopa sügist” ja Aareleid juba ootab.