Eniseli. Kahheetia

Sügis on pugenud mu sisikonda, sest see on Gruusias erakordselt ilus: sooja ilma, rohkete värvide, mittemelanhooliaga. All on mõned pildid eelmise nädalavahetuse retkest Eniseli veinimõisa Kahheetias (see oli rõhutatult kollane, soe, rammus, rahulik eemalolemine). Tee kulges mööda kullaläikelisi mägiteid, läbi lammaste, vanade rajaveersete kindluste kõrvalt. See oli rahulik reis. Sobis mu hingemustriga hästi. Ma olen ka palju lugenud, kuid pole leidnud mahti loetu kohta muljeid avaldada. Ma loen kiiresti, vabadel hetkedel, topin raamatute vahele kohvikutest pärinevaid suhkrukotikesi ja muud pahna. Ma naudin seda väga, ehkki pean nentima, et raamatud ei ühine tervikuiks, vaid jäävad fragmendiauku kinni. Ah, mis seal ikka rääkida. Mis on seal üldse rääkida?? Mõtlen nendele auravaile maisisaiadele, mida kandis Eniselis lauda perenanaine, saiade vahel paksud viilud soolast juustu. Mõtlen nendele pehmetele, pea lagunevaile hinkaalidele (mille aur soojendas külmi käsi), mis olid hoopis teistsugused kui peeneis restoraanes, ent tegid meele heaks ja kõhu täis. Suur känd kaminas suitsemas. Istumise all muhklik villane padi. Vastne pudel veini kaenlas tagasi tuppa.. Niiskete linade vahele, madratsikontroll enne teht. Savi! Elu on hea.

Ma ei teagi, midagi Gruusias, eriti maapaigus on. Miski, mis inimesi võlub, pole kuidagi seotud luksuse, mugavusega. Isegi mitte külalislahkusega, mida mõnes kohas veel kohtab. Mingi imelik, veider atmosfäär, mis sunnib unustama prügilaadungid, veritasu, suured taganemissoovita maasturid, lollid inimesed, pahatahtlikkuse. Mingi imelik asi, mis mässib endasse, mis paneb tingimusteta armastama. Või olen see kõigest mina? Emotsionaalne, mõjustatav, reisihimukas. Lasen end igast muutusest rivist välja luua. Kukun keskkonnavahetusest idealiseerima? Pean selle üle aru pidama.

Parimat

Flanöös