Amsterdam

Ma tahan olla läbinisti aus ja öelda, et hetkel läheb mulle korda ainult kulgemine. Miski ei valmista mulle rohkem lõbu. Ma ei kirjuta, loen vähe, liigun ja magan. Seetõttu ka haigutavad pausid päevaraamatus. Mind lihtsalt ei huvita ja ma ei taha tähenduslikult olla. Naljakas tunne. Tee kulges läbi Amsterdami, mis hoolitses mu eest, pakkudes süüa ja juua, kõrvetavat päikest ja niisutavat vihma. Hea linn, kuhu lähe(ksi)n tagasi. Trammikrigin ja kanalite vaikne loksumine sobis mulle.

Mulle serveeriti igal pool toitusid, mis küllastasid mind. Kõikjal ahvatlesid pagaritooted, mida oli lihtsalt hea vaadata. Inimesed olid sõbralikud ja liikuvad, lõbusad. See rütm võttis mu endasse ja tekitas rahulolu. Ingliskeelseid raamatuid pakuti võileivahinna eest. See kõik pani mind mõtlema, kas paik iseenesest meeldis mulle või oli parasjagu minu hetk ning mulle oleks meeldinud iga paik.

Ma ei teagi. Ja tegelikult tekitab see enneolematut vabadustunnet. Et ma ei tea ja ei tahagi teada. Vahel tundub mulle, et liialt tugev tähendustamine, mingite klaaride kohtade otsimine, tuhnimine siiruviirulistes valdades, mis kunagi ei selgine, ajabki ainult hulluks ja pool-läbipaistev voolamine, peaaegu teadvustamata olemine on palju mõnusam kui sage küsimine, uurimine, mõtestamine. Vähemasti hetkel tunnen ma nii.

Lugesin Amsterdamis Feldmanist ja ei saanud seda ikka läbi. Nüüd just lõpetasin selle ja räägin teilegi õige pea, mis tekstist arvan. Ma soovin teile loid-rõõmsat suve ja enesega rahulolu.

Flanöös