Adam Haslett “Kui mind enam ei ole”

Mu gruusia keele õpetajale meeldib naljatledes nentida, et grusiinid on laisad, ei viitsi seda, ei viitsi toda, tahavad ainult tantsida ja restoranis käia. Seetõttu on gruusia keeles olemas ka “laisk l” ja “laisk r”, lihtsustatult väljendudes võib öelda, et mõlema puhul teed ühe või kaks pauna vähem ja kõik saavad ikka aru, et tegemist on l-i või r-iga. Pole ka suuri tähti – mõnna. Aga kuidas see siia puutub, bulvarisse, raamatumuljesse? Ma mõtlen salamisi, et ka mulle hakkab see laiskus külge, tantsida küll ei taha, aga restoranis ja kohvikus võiksin suisa elada. Ei viitsi väga süvendatult mõelda. Laiskus poeb naha alla rasva sisse ja ei lähe ära. Nii ei leia ma mahti kirjutada raamatutest, targutada mitmesugustel teemadel, olla hea ja usin blogija. Olla üldse hea ja usin. Lisaks olen ma langenud võrdlemisi mudasesse musta ja mul on kõigest parasjagu savi, mis tähendab, et romaan “Kui mind enam ei ole” oli mu meeleoludega liibuv ja lisaks ka igati loetav tekst. Lihtsalt sellest muljetada ei ole jaksanud. Nagu ei ole jaksanud tunda rõõmu sidrunite kollakast kumast või kargest talvisest hõngust. Vahepeal on tekkinud lausa tugev tõrge üldse ennast väljendada, analüüsida, vaagida, sotsiaalmeediat tarbida.. (vabandan ühtlasi nende heade lugejate ees, kelle kommentaarid on mul märkamata jäänud, vastasin nendele nüüd lõpuks). Ühtäkki on sees pelgus, et ma ei tunne midagi ega mõista midagi, lõpetasin eile päeval “Felix Ormussoni” (1915) lugemise (siit saab seda täitsa tasuta lugeda) ja olin rabatud: niivõrd elasin ma peategelasele kaasa. Oh juudas! Kuis olen ma muutunud: tudengipõlves naersin Ormussoni üle ja nüüd ühtäkki mõistan teda.. Aga mitte Ormussonist ei tahtnud ma rääkida. Adam Hasletti tekstist “Kui mind enam ei ole” hoopiski tahtsin..

Kui saab valida, siis loen pigem natuke süngemat teksti kui natuke helgemat. Ma ei pelga lootusetust, depressiooni, nüridust, elu tuimust, otsatut mõttetust, valu kirjandustekstides. Jah, tegelikult meeldivad mulle harva hõllanduslikud üllitised. Pigem natuke tumedam kui soojalt helekollane. Siiski, oli mul Päikese kirjastuselt ilmunud romaani “Kui mind enam ei ole” paiguti raske lugeda. Sest vaimsete hädade, depressiooni kujutamine ja selle sidumine haige lähedastega, oli kuidagi eriti ränk ja pani tõmbama koledaid-haigettegevaid paralleele, kriipis. Aga siiski, pigem soovitaksin, ühe perekonna lugu, läbi muusika, ravimite, homoseksuaalsuse, USA background‘i, suitsiidi.

Too Adam Haslett on 1970. aastal sündinud USA kirjainimene, kelle kodulehelt nägin esimese asjana San Francisco Chronicle’is toodud sedastust tema romaani kohta: “Pure genius”. Pilgutasin silmi ja sulgesin laud, vaatasin uuesti. Oligi! Selle teksti (ja teksti kirjutaja) kohta kasutatakse sõna “geniaalne”.  Jõhker, jõhker kui kirjutaja kohta öeldakse 21. sajandil midagi säärast. Ühesõnaga, tegemist on hinnatud autoriga, kelle nüüd eesti keelde tõlgitud romaan võitis LA Timesi Book Awardi ning oli Pulitzeri auhinna finalistide hulgas. Kuigi, who cares, eks (või mis)?

Viimasel ajal olen hakanud lugemiskogemust hindama (mõnes mõttes) selle järgi, kas raamatus on mingid “minu” lõigud, mis kõnetavad kui rusikahoobid. Kui pean mingid fragmendid enda jaoks üles märkima ja nende juurde tagasi pöörduma, ka kui tekivad seosed vanema kirjandusega. Romaanis “Kui mind enam ei ole” oli neid mitmeid.

Näiteks tsiteeriti tekstis Thomas Manni romaani “Surm Veneetsias” (olen lugenud, seal oli mingi topeldumise-teema, mitte muhvigi ei mäleta… raputan endale tuhka pähe), nenditi, et Mann on kõigi nende kirjanik, kes töötavad täieliku kurnatuse piirimail. Mulle meeldib, kui kirjandustekstis on eksplitsiitsed suhted teiste kirjandustekstidega. Ja kui need suhted omakorda suhestuvad kuidagi minu ja mu (raamatu)ajalooga.

Viimasel ajal on mind enam ka köitnud looduskirjeldused tekstides (haa!) – millises funktsioonis loodus on, kas loodus on allegooriaks inimeste käitumisele, milliste sõnadega loodust kirjeldatakse.. Sellest tekstist loeme nii: “Hämmastav, kui palju noori saledaid mände ja kuuski püüdlevad päikesevalguse poole, mida täiskasvanud puudele jagatakse ohtralt, ja kui paljud neist lebavad metsa all maas nagu hiiglaslikud tikud, need, mis kusagile ei jõudnud. (…) Me ronime üles ja siis alla astmetest, mis Bill Mitchell raius ilmselt juba aastate eest risti teele langenud hiiglaslikku ebatsuugasse, mille lõhedest sirguvad nüüd sõnajalad.” Esimene looduskirjelduse pool on isegi liiga läbinähtavalt “sügavamõtteline”, teine pool meeldib mulle selle poolest, et kujutatakse taimede tungimist, looduse voolamist inimeksistentsi peale, seda faasi, mil loodus sööb inimtekkelise ära. Jess!

Ja veel öeldakse: “Armastus peab olema piinarikas või seda lihtsalt pole.” Siin viidatakse Proustile – nii on see tõesti maius kõikidele intertekstiihalistele, palju on kaldumist ka kultuuriteooriasse ja samas vahelepõikeid spordi (sprindi nimelt) maailma. Nii et tekst on mitmekesine-mahlakas. Lisaks on see äärmiselt demokraatlik raamat – vaatepunktid vahelduvad pidevalt, kõik viskavad sõna sekka. Üldiselt jah, praeguses, tugevalt depressiooni-teadlikus Eestis (mõtle nt Neoonmusta vastilmunud raamatule) ja eri seisukohtadele meedias – peaks see novembri-eestlast kindlasti kõnetama.

Kui päris lõpuni aus olla, siis minu jaoks oli tekstis midagi nihkes, mingi õhustik, mingi toon, nii et ma usutavasti ei loe seda oma elus enam kunagi, ent tegemist ei ole kindlasti halva tekstiga.

Olgem siis helged edasi

Flanöös