Eniseli. Kahheetia

Sügis on pugenud mu sisikonda, sest see on Gruusias erakordselt ilus: sooja ilma, rohkete värvide, mittemelanhooliaga. All on mõned pildid eelmise nädalavahetuse retkest Eniseli veinimõisa Kahheetias (see oli rõhutatult kollane, soe, rammus, rahulik eemalolemine). Tee kulges mööda kullaläikelisi mägiteid, läbi lammaste, vanade rajaveersete kindluste kõrvalt. See oli rahulik reis. Sobis mu hingemustriga hästi. Ma olen ka palju lugenud, kuid pole leidnud mahti loetu kohta muljeid avaldada. Ma loen kiiresti, vabadel hetkedel, topin raamatute vahele kohvikutest pärinevaid suhkrukotikesi ja muud pahna. Ma naudin seda väga, ehkki pean nentima, et raamatud ei ühine tervikuiks, vaid jäävad fragmendiauku kinni. Ah, mis seal ikka rääkida. Mis on seal üldse rääkida?? Mõtlen nendele auravaile maisisaiadele, mida kandis Eniselis lauda perenanaine, saiade vahel paksud viilud soolast juustu. Mõtlen nendele pehmetele, pea lagunevaile hinkaalidele (mille aur soojendas külmi käsi), mis olid hoopis teistsugused kui peeneis restoraanes, ent tegid meele heaks ja kõhu täis. Suur känd kaminas suitsemas. Istumise all muhklik villane padi. Vastne pudel veini kaenlas tagasi tuppa.. Niiskete linade vahele, madratsikontroll enne teht. Savi! Elu on hea.

Ma ei teagi, midagi Gruusias, eriti maapaigus on. Miski, mis inimesi võlub, pole kuidagi seotud luksuse, mugavusega. Isegi mitte külalislahkusega, mida mõnes kohas veel kohtab. Mingi imelik, veider atmosfäär, mis sunnib unustama prügilaadungid, veritasu, suured taganemissoovita maasturid, lollid inimesed, pahatahtlikkuse. Mingi imelik asi, mis mässib endasse, mis paneb tingimusteta armastama. Või olen see kõigest mina? Emotsionaalne, mõjustatav, reisihimukas. Lasen end igast muutusest rivist välja luua. Kukun keskkonnavahetusest idealiseerima? Pean selle üle aru pidama.

Parimat

Flanöös

Dubai. Ood millele?

dsc_0001

“Madaam, mida iganes sa soovid,” sosistab mulle Dubai, mis kõlab kahtlaselt sarnaselt ingliskeelsele ma-tegevusnimele “ostma”. Überit sõidavad Lexused, istud puhastel nahkistmetel, mis võrreldes tbilisilike rontide konistet veluuriga istmetega tundub patt päise päeva ajal, süüa saab ükskõik, mida, ükskõik, millisest maakera paigast – you name it, sir! Kodust itaalia toitu, igasugust rasvast nõrguvat rämpsu, liibanoni kööki, Gordon Ramsey vaimusünnitisi, gurmeeburgerit, sushit, taimetoitu, Cheesecake Factory nimiroogasid, gelato’t, Türgi jäätist. See on ebareaalne. Linn tahab linna tulnu ära hellitada. Meelitab tarbimisele. Pisikesed säravad tuluksed, kraanademeri, kukal kange kõrghoonete seiramisest. Olla esimene, olla parim, olla võitja, kostumas igast nikerdatud uksest.

dsc_0010

Härrad pühivad Walki-promenaadilt kuivanud üksikuid lehtesid. Gruusia khm-khm pa..hnamerre saabudes on see naljategevalt pedantlik. Iseäralikud mopid poleerivad õueplaate. Lõputu sinine, ümarakurvilised kõnniteed, makroonid, kommid, suhkruvatid, bombomid, baklavad, datlid. Manolo Blahnik. Autodemeri. Sisesuusarada. Kleidid perfektse valge valguse käes kiiskamas. “Inimene suudab kõike!” Ma naeratasin Dubaile, aga mõtlesin reisi lõpu poole aiva enam Saaremaast. Porimülkast ja üksikust puust lageda taustal Harjumaa külas. Aga ma olen ka parandamatu melanhoolik ja tean, et üldiselt on AÜE inimloomadele mokka mööda. Ja sinna minnakse aiva tagasi.

dsc_0031

dsc_0032

Kõik oli nii palju. Kust haarata? Millisesse topsi kartul pista? Reglementeeritud, aga patune. Käest ei või hoida, aga ihu võib orjata. Saia suhu toppida, soojapoolses Pärsia lahes keha niisutada, rannabaaris õlut kulistada. Naine võtab õrna liigutusega rannast eemal paiknevas söögikohas näoloori suu eest ja asetab kahvli otsa torgatud melonilõigu aeglaselt suhu. Lastes looril tagasi liikuda. Ta ei saa isukalt süüa.

img_0001 img_0002

Linn on teistmoodi väsitav kui Tbilisi. See on pisut pealetükkiv, väga ohter, rahamaiguline. Samas silmapaitavalt puhas, et mitte öelda steriilne, leebelt kõrbepruun, hall, valge ja sinine. Aga autod muudkui tulevad, tulevad, tulevad. Ja inimesed siblivad. See pidev liikumine, tuledemeri ja linnamüra väsitab, see be the best-ideoloogia väsitab. Aga see, et kõrbesilma on suhteliselt lühikese aja jooksul kerkinud teadmuspargid ja mastaapsed äripesad ning ultrasuurlinlik arhitektuur, on muidugi imetlusväärne. Nii imetlusväärne, et ähvardab ära matta. Naljakas kogemus igal juhul.

img_0043

Head ikka

Flanöös

P.S. Loen “Minu võitluse” teist osa. Ja väga aeglaselt.

Signagi ja Kahheetia

See, mis siin on, on kas ebamaine või liiga maine. On kas kära, riid ja prügi või puutumatus, vaikus, täiuslik olemine. On kas puhas ja maitsev või täiesti roiskunud. Kahheetias ootavad kohutavad industriaalpiirkonnad, jubedad paneelikad, värvilised ja haisevad poed või rikkumata taevalik maastik. Ruttavad loomad, neitsilikult külmunud pinnas. Ühtki Fanta-pudelit ei vedele. Olen puhtas valges lumes, tee kulgeb lõpmatusse, lambad söövad rohtu. Ja siis justkui tuumakatastroofist väljunud asum, mis tundub taamalt täiesti elamiskõlbulik. Kuid lähenedes näen, et enamik maju on kui väljauuristet silmadega: mahajäetud, haigutavate suudega. Sillutamata teedel jookseb erksates dressides laps. Asula hingab kärisedes ega taha mind.

Aga asula taga ootab paradiis. Kaugemal on täiuslikult väike linnake, värviliste majade ja varitsevate mägedega. Hommikul tilgub puudelt sulanud lund. Kella kuuest aga on kottpime ja inimesed kaovad kitsastelt tänavatelt, jäävad ainult laternad ja tunne nagu oleksin novembri lõpus Haapsalus või Pärnus, kuklas trummeldab ainult teadmine, et siin vaatavad sealt pimeda seest mäepoisid ja mäetüdrukud. Siis mähin end salli ja tunnen end kuidagi õigesti. Siis ununeb Rustavi ja läeb meelest Udabno, ununevad tohutud korstnad ja kohutav praht, lagunevad hooned. Ununeb hetkeks ka pulmakleidistatud mannekeen Rustavi-linna peauulitsal, vanaraua ja saiaputka vahel. Aga need pildid ju pelgalt ununevad. Need ei kao kuskile. Kontrastide-teema ei ole Gruusiast rääkides kulunud tõde. See ongi siin nii: see väljend hakkab siin elama värdjalikult ilusat elu. Loodus on vaimustav, enamik inimtekkelist on õõvastav. Tahan ära ja samas mitte liikuda. Ei taha süüa, aga samas soovin ahnitseda. On rahu ja närvivapustus. Kõik on koos.

file-27-11-2016-12-21-42file-27-11-2016-12-28-43file-27-11-2016-12-25-23file-27-11-2016-12-24-40file-27-11-2016-12-25-38file-27-11-2016-12-25-09file-27-11-2016-12-33-53

 

Appi! Ja mitteappi!

Flanöös