Dubai. Ood millele?

dsc_0001

“Madaam, mida iganes sa soovid,” sosistab mulle Dubai, mis kõlab kahtlaselt sarnaselt ingliskeelsele ma-tegevusnimele “ostma”. Überit sõidavad Lexused, istud puhastel nahkistmetel, mis võrreldes tbilisilike rontide konistet veluuriga istmetega tundub patt päise päeva ajal, süüa saab ükskõik, mida, ükskõik, millisest maakera paigast – you name it, sir! Kodust itaalia toitu, igasugust rasvast nõrguvat rämpsu, liibanoni kööki, Gordon Ramsey vaimusünnitisi, gurmeeburgerit, sushit, taimetoitu, Cheesecake Factory nimiroogasid, gelato’t, Türgi jäätist. See on ebareaalne. Linn tahab linna tulnu ära hellitada. Meelitab tarbimisele. Pisikesed säravad tuluksed, kraanademeri, kukal kange kõrghoonete seiramisest. Olla esimene, olla parim, olla võitja, kostumas igast nikerdatud uksest.

dsc_0010

Härrad pühivad Walki-promenaadilt kuivanud üksikuid lehtesid. Gruusia khm-khm pa..hnamerre saabudes on see naljategevalt pedantlik. Iseäralikud mopid poleerivad õueplaate. Lõputu sinine, ümarakurvilised kõnniteed, makroonid, kommid, suhkruvatid, bombomid, baklavad, datlid. Manolo Blahnik. Autodemeri. Sisesuusarada. Kleidid perfektse valge valguse käes kiiskamas. “Inimene suudab kõike!” Ma naeratasin Dubaile, aga mõtlesin reisi lõpu poole aiva enam Saaremaast. Porimülkast ja üksikust puust lageda taustal Harjumaa külas. Aga ma olen ka parandamatu melanhoolik ja tean, et üldiselt on AÜE inimloomadele mokka mööda. Ja sinna minnakse aiva tagasi.

dsc_0031

dsc_0032

Kõik oli nii palju. Kust haarata? Millisesse topsi kartul pista? Reglementeeritud, aga patune. Käest ei või hoida, aga ihu võib orjata. Saia suhu toppida, soojapoolses Pärsia lahes keha niisutada, rannabaaris õlut kulistada. Naine võtab õrna liigutusega rannast eemal paiknevas söögikohas näoloori suu eest ja asetab kahvli otsa torgatud melonilõigu aeglaselt suhu. Lastes looril tagasi liikuda. Ta ei saa isukalt süüa.

img_0001 img_0002

Linn on teistmoodi väsitav kui Tbilisi. See on pisut pealetükkiv, väga ohter, rahamaiguline. Samas silmapaitavalt puhas, et mitte öelda steriilne, leebelt kõrbepruun, hall, valge ja sinine. Aga autod muudkui tulevad, tulevad, tulevad. Ja inimesed siblivad. See pidev liikumine, tuledemeri ja linnamüra väsitab, see be the best-ideoloogia väsitab. Aga see, et kõrbesilma on suhteliselt lühikese aja jooksul kerkinud teadmuspargid ja mastaapsed äripesad ning ultrasuurlinlik arhitektuur, on muidugi imetlusväärne. Nii imetlusväärne, et ähvardab ära matta. Naljakas kogemus igal juhul.

img_0043

Head ikka

Flanöös

P.S. Loen “Minu võitluse” teist osa. Ja väga aeglaselt.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *