Santorini

Ma olen harjunud ampsukujuliste baklava‘dega, siin pakutakse magusrooga aga hoopiski tordilõiguna, mis tähendab, et viimaste tükikesteni ei jõua isegi selline magusalemb nagu mina! Toit on siin külluslik, vein maitseb kenasti, taevas pole pilveraasugi, vesi on soe, ehkki jahutab päikesekuuma keha maha.

IMG_4001

Teenindus on laitmatu, inimesed rõõmsad, aega on küll ja veel. Oo fetalõigud, pehmed saiad, Kreeka salat, oo-oo jogurtikastmed ja kalaportsud. Pakutakse käsitööõlut ja imelisi dessertveine.

IMG_4104IMG_4066 IMG_4018

Ühesõnaga: peast hulluks ajab see kõik mind siin. Ja selle leevendamiseks katan ma pea. Õlgkübarat tuleb nii või teisiti kanda: muidu on platsis päikesepöörasus-tõbi. Saar on ilus ja kutsuv. Võib-olla hetkiti küll karge põhjamaalase jaoks liialt inimrohke (aga siis saab põgeneda saare pisut rahulikumasse lõunaossa, majaka poole, kust avanevad loodehispaanialikud vaated igavikule), kuid mitte pealetükkivalt. Ma olen pahviks löödud saare ilust. Öisest mägisest tulemerest, sumedast päikeseminekujärgsest valgusest, tähtedest.

Varsti kallab reaalsus end mulle peale nagu pesukausitäis magevett.

Flanöös

 

 

SHARE:

2 Comments

    • rabarberibulvar August 29, 2016 / 7:39 am

      Tänud ja terviseid :)!

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *